ESSENTSIAALNE TREEMOR
ETIOLOOGIA | KLIINILISED SÜMPTOMID | DIAGNOOS | RAVI | KIRJANDUS
EPIDEMIOLOOGIA
Tegemist on kõige levinuima liigutushäirega täiskasvanutel, mida esineb 1% kogu elanikkonnast ja 5% üle 65-aastaste seas (osade uuringute järgi on levimus kõrgeimates vanusgruppides isegi >20%). Kuigi sümptomaatika võib alata igas eas (isegi lapsena), täheldatatkse iseloomulikku bimodaalset vanuselist esinemissagedust – haigestutakse rohkem 20. või 60. eluaastatel. Essentsiaalne treemor avaldub nii meestel kui naistel, olulist soolist erinevust esinemissageduses ei ole tuvastatud.
ETIOLOOGIA
Mõiste “essentsiaalne” tähistab seisundeid, mida on kliiniliselt põhjalikult kirjeldatud, kuid ei ole teadaolevat etioloogiat ning molekulaarsed mehhanismid on jätkuvalt ebaselged. Tegemist on tserebellopaatiast tuleneva neuroloogilise sündroomiga, milles mängib keskset rolli väikeaju ning esineb funktsioonihäire tserebello-talamo-kortikaalse närvivõrgustiku tasemel. Üldine levinud arusaam peegeldab seisukohta, et essentsiaalse treemoriga ei kaasne olulist neurodegeneratsiooni. Essentsiaalsel treemoril võib olla mitu põhjust ja samas üks põhjus võib viia mitmete erinevate kliiniliste ilminguteni. Märkimisväärsel osal patsientidest on positiivne perekonna anamnees, mis viitab geneetilisele eelsoodumusele. Perekondlike juhtude korral võib sageli täheldada autosomaal-dominantset pärandumismustrit mittetäieliku penetrantsusega, kuid geneetiline alus on keerukas ja hõlmab tõenäoliselt polügeenset pärandumist.
KLIINILISED SÜMPTOMID
Essentsiaalset treemorit käsitletakse tänapäeval pigem kliinilise sündroomina kui üksiku haigusena, millele on kõige iseloomulikum bilateraalne käte aktsioonitreemor (nii posturaalne kui kineetiline värin) vähemalt 3 aasta jooksul. Treemor on enamasti sümmeetriline, ent võib olla ka asümmeetriline. Enamasti on kineetiline treemor väljendunum kui posturaalne treemor, harvem võib esineda ka rahuvärinat. Treemori sagedus jääb enamasti vahemikku 5-12Hz. Treemorist võivad haaratud olla ka teised kehaosad, sealhulgas pea, lõug, hääl ja alajäsemed. Haigusseisundi kliiniline kulg on enamasti aeglaselt progresseeruv.
Essentsiaalne treemor „pluss“ (+) sündroom hõlmab neid patsiente, kes vastavad essentsiaalse treemori kriteeriumitele, kuid neil esinevad täiendavad kerged neuroloogilised sümptomid, mis ei ole piisavad alternatiivse diagnoosi püstitamiseks. Muude „pehmete“ sümptomite hulka kuuluvad näiteks vähene kõnnaku ataksia, küsitav düstoonia, posturaalne häire ja kerge kognitiivne häire. Varem diagnoositud essentsiaalse treemoriga patsientide ümberklassifitseerimine uute kriteeriumide alusel on näidanud, et essentsiaalne treemor + sündroom on sagedasem kui essentsiaalne treemor.
DIAGNOOS
Kui patsient pöördub vastuvõtule klassikaliste kaebustega ning läbivaatuse leiud viitavad essentsiaalsele treemorile, piisab tavaliselt minimaalsetest uuringutest. Soovituslik on kontrollida kilpnäärmehormoone, kuna hüpertüreoidism võib treemorit tekitada või süvendada. Noortel patsientidel tuleks teha peaaju MRT uuring, määrata seerumi tseruloplasmiini taset ning uurida hoolikalt iiriseid, et välistada Kayser-Fleischeri rõngaste esinemine. Alkohol võib ajutiselt treemorit leevendada, mis võib omada diagnostilist tähtsust. Essentsiaalse treemori puhul tuleksid diferentsiaaldiagnooside seisukohalt arvesse eelkõige võimendunud füsioloogiline treemor, Parkinsoni tõbi, düstooniline või tserebellaarne treemor, samuti metaboolne või ravim-indutseeritud treemor. Ka mitmed harvaesinevad haigused võivad mimikeerida essentsiaalset treemorit, sealhulgas FXTAS (Fragiilse X-kromosoomiga seotud treemori ja ataksia sündroom), SCA-12 (spinotserebellaarne ataksia) ja E vitamiini vaegus.
RAVI
Kui essentsiaalse treemori diagnoos on kinnitatud, peaksid arst ja patsient ühiselt otsustama, kas alustada ravi. Ravi ei ole sageli vajalik ning patsiendid võivad ravi alustamisega oodata aastaid. Farmakoloogiline ravi vähendab treemori sümptomeid ainult kuni 50% patsientidest.
Ravimpreparaadi valikul soovitatakse arvesse võtta patsiendi eelistusi, kõrvaltoimete profiili, ravimi kättesaadavust, maksumust ja kliinilist kogemust. Kõige sagedamini on essentsiaalse treemori ravis kasutuses Propranolool, Primidoon ja Topiramaat. Rahvusvaheline Parkinsoni ja Liigutushäirete Seltsi (MDS) poolt 2019. aastal publitseeritud ravisoovituste alusel soovitatakse essentsiaalse treemori ravi alustada Propranolooli (algannus 10-20mg/päevas; ei soovitata suuremaid säilitusdoose, kui 80-120mg/p) või Primidooni (algannus 25mg x 1 õhtuti, säilitusdoos 150-250mg/p) monoteraapiaga, annuse tõstmine peab olema aeglane (eriti Primidooni puhul). Primidoon ei pruugi eriti just eakatale olla kõrvaltoimete tõttu sobiv preparaat, see võib põhjustada uimasust, iiveldust, segadusseisundit. Ka Propranolili puhul peab arvesse võtma kõrvaltoimete profiili, ravim võib soodustada hüpotensiooni, bradükardiat, bronhospasmi, seksuaalset düsfunktsiooni. Kui ravivastus on osaline, soovitatakse Propranolooli ja Primidooni omavahel kombineerida. Kui tulemus on jätkuvalt siiski ebapiisav, soovitatakse lisada skeemi Topiramaat või Gabapentiin. MDS avaldas 2026. aastal uuendatud ülevaate, kus käsitletakse essentsiaalse treemori farmakoloogilise ravi efektiivsust. Ülevaate kohaselt näitasid mitu ravimit statistiliselt olulist treemori vähenemist, kuid nende tõendus oli siiski madala kvaliteediga. Sama puudutab ka kliinilises praktikas laialdaselt kasutatavaid ravimeid nagu Propranolool, Primidoon ja Topiramaat. Pea ja hääle treemorile on esimese rea ravivalikuks BoNT-A süsteravi. Seda võib kaaluda ka ravimrefraktaarse kätevärina puhul, eriti kui treemor haarab domineerivalt proksimaalset piirkonda, kõrvaltoimena peab arvestama lihasnõrkuse tekkega. Kui tegemist on ravimrefraktaarse intensiivse treemoriga, mis põhjustab olulist funktsioonihäiret, võib sümptomite kontrolliks kaaluda peaaju süvastimulatsiooni (implanteeritavad elektroodijuhtmed suunatud talamuse nucleus ventralis intermedius [VIM] tuuma, mille kaudu püsiv elektriline stimulatsioon moduleerib treemori patoloogilisi võrgustikke), MRT juhitud fokuseeritud ultraheliga talamotoomiat (MRI-guided focused ultrasound thalamotomy, MRgFUS) või raadiosageduslikku talamotoomiat (elektroodi stereotaktiline viimine VIM tuuma, raadiosagedusliku voolu kaudu täpse lesiooni tekitamine).
KASUTATUD KIRJANDUS
Dash, D., Bruno, V., Schwingenschuh, P., Lyons, K. E., Tan, E. K., Testa, C. M., … & Mestre, T. A. (2026). Update on medical treatments for essential tremor: an International Parkinson and Movement Disorder Society evidence‐based medicine review. Movement Disorders, 41(4), 815-825.
Erro, R., Fasano, A., Barone, P., & Bhatia, K. P. (2022). Milestones in tremor research: 10 years later. Movement disorders clinical practice, 9(4), 429-435.
Ferreira, J. J., Mestre, T. A., Lyons, K. E., Benito‐León, J., Tan, E. K., Abbruzzese, G., … & MDS Task Force on Tremor and the MDS Evidence Based Medicine Committee. (2019). MDS evidence‐based review of treatments for essential tremor. Movement Disorders, 34(7), 950-958.
Louis, E. D., & McCreary, M. (2021). How common is essential tremor? Update on the worldwide prevalence of essential tremor. Tremor and Other Hyperkinetic Movements, 11(1), 28-28.
Shih, L. C. (2025). Essential tremor. CONTINUUM: Lifelong Learning in Neurology, 31(4), 979-999.